"Siin ma nüüd olen. Aastaid hiljem, teises linnas, teises toas ja suitsuvines, püsid hinges sina - deemon, ingel. Kurat teab kes sa enam oled. Kes olen mina?" jooksis
spontaanne mõtterida sosinal üle mu huulte ja läbi aknaklaaside, mööda oktoobriöist linna laiali. Võtsin pudelist viimase lonksu õllet ning lasin suitsukoni põleva otsa nipsuga kestast lahti ja aknast välja. Näpuvahele jäänud jäägi surkasin improviseeritud tuhatoosi, milleks oli tavaline pooleliitrine moosipurk. Või siis
supipurk, sest veel küljes olev silt reetis, et enne tuha ja konide kogumist olla ta sisaldanud rossolnikut. Veiselihaga. No võimalik, et nii oligi. Et päris elusate
veisete lihaga. Või noh, mitte enam nii väga elusate.
"Ja miks sina siis siin nimodi tõsine oled?" astub ligi üks neiu, keda ma teoreetiliselt teadsin juba mõnda aega, aga kelle nime ma polnud suutnud või vaevunud meelde
jätma. Selline sinu sõprade sõber, kellele ütled tänaval tere, kui vastu tuleb ja näo järgi ära tunned, aga suurem kontakt otseselt puudub.
"Ee..," jäi mu vastus lollaka vokaali taha pidama. No mida kuradit sa oskad öelda, kui keegi tuleb ja sult sellise totra küsimuse küsib? Mõned ettevalmistused on mul
totrate küsimuste puhul tehtud, aga need vastused on tavaliselt ka sõpradele, kellega ennast mugavamalt tunnen. Näiteks selline loll küsimus, mis mingil põhjusel ikka
ja jälle vastamist vajab on "Mis teed?" Samas kui inimene on seal kohe juures ja näeb täpselt, mida sa teed - loed raamatut, mängid kitarri või vaatad telekat. Sellele
rumalusele on mul juba automaatselt tulev vastus: "Õpin lendama." Või mõnedes totramates olukordades isegi: "Paberlennukeid voldin," sest alatasa lihtsat fakti
konstanteerida - loen - on nõmedalt väsitav.
Tollele võõrale tuttavale, aga sellised vastused ei karga praksti läbi hammaste. Eks küsimus oli veidi teist laadi ka, kuigi veel sellisem... idiootsem. Et kas tõesti
kui ma peol olles ei voldi oma naeratust kõrvuni ja üldisest seltskonnast hetkeks veidi eemal viibin, paistan ma välja nagu mul oleks mingi väga masendav teema südamel,
mida mul hädasti kellegagi jagada on tarvis. Kas peaksin olema aus ja soravalt talle selle põhjuse ette ketrama, miks ta arvab, et ma nii tõsine olen? Et mõtlesin siin
veidike möödunud ajast ja asukohtadest ja situatsioonidest ja ühest tütarlapsest, kes ikka mul kuidagi hinge kraabib ja sellest, et kuivõrd tõenäoline on see, et üks
ammune rossolnik veiselihaga ikka veiselihaga oli ja mitte soolikate või hobuselihaga.
Ja siis jääbki see "ee..." sedasi õhku rippuma, et lolli küsimuse esitaja võiks arvata, et räägib idioodiga. Või vähemalt hetkeks, kuni päästan oma maine võrratu: "Eh,
ei ole ma midagi," fraasiga. "Lihtsalt suitsu tegin," lisan, voolides tühja pudelit näpuvahel. Tüdruk on küll peltnäha kena ja üldjoontes sümpaatne, aga hetkel olen ma
rohkem huvitatud järgmisest külmast alkoholikogusest, kui vestluspartnerist, kuid mingisugune imelik sissekasvanud viisakus ei luba otsejoones kohe külmkapini marssida ning jään ootama, mis tal veel põnevat rääkida on.
"Sa olid Inglismaal ju? Kui kaua? Mis linnas sa olid? Mul üks tuttav elab Londonis. Eelmine aasta läks. Erasmusega. Kaua sa olid?" Mõttes võrdlen tema "ise küsin, ise
vastan" strateegiat ja lausutud lausete kiirust kuulipritsi ja kädinaga. Otsustan, et tegu on kädinaga, sest kuulipildur teeb rohkem pauku.
"Kolm aastat," vastan rahulikult, teades et järgmine küsimustevoor on juba peaaegu rutiiniks kujunenud ja suuri üllatusi järgnevast vestlusest oodata ei ole.
"Mis sa tegid seal?"
"Elasin."
"Niisama või?"
"Niivõrd kuivõrd."
"Kas sa käisid seal koolis või?"
"Ei. Tööl käisin."
"Mis tööd sa tegid?"
"Baaris töötasin."
"Kus kohas?"
"Nottinghamis, sellises kohas nagu "Rescue Rooms."
"Meeldis ka seal või?"
"Tööl või üleüldse?"
"Üleüldse."
"Loomulikult, muidu poleks läinudki."
"Miks sa läksid?"
"Tahtsin. Ja sobiv võimalus avanes."
"Ja niisama läksidki?"
"Jah."
Tekib väike paus, mille ajal ta vist peab aru kas mind edasi pommitada, või jätkata mõnel muul teemal, või mind rahule jätta. Ise siirdun külmkapi poole, teades, et
oleksin võinud vestluse vabalt pikemaks venitada, aga olen kogu teemast lihtsalt liiga tüdinud.
Järjekordse etiketiviisakuse haardeis olles, või kurat teab millepärast, küsin välgumihkliga pudelit avades: "Ja millega sa ise tegeled?"
"Ajakirjandust õpin."
"Noh, see oli nüüd küll üsna kohtav intervjiu-uhuu," mõtlen salamahti irvitades, kuid veel üsna kaine mõistuse juures olles, jätan oma mõttekäigu vokaliseerimata.
"Mitmendal kursusel?"
"Teine läheb hetkel."
"Hehe. Ma tahtsin ka kunagi ajakirjandust õppima minna. Kuskil põhikoolis. Tegin koolilehte ja puha. Aga kuskiltmaalt tuli mõistus koju," muigan. "Ma ei mäleta, kas
põhikoolis või keskas, meil kirjanduse ja eesti keele õps rääkis, et kunagi mingi neiu kah läinud ajakirjanduse sisseastumiskatsetele ja eksamikomisjon siis pärinud, et
miks ta tahab ajakirjanikuks saada. Neiu vastanud, et talle meeldib inimestega suhelda ja erinevate inimestega kohtuda. Üks komisjoniliikmetest siis prahvatanud, et
minge õppige siis poemüüjaks ja saatnud neiu uksest välja. Karm värk. Ma muidugi ei tea, kui tõsieluline see lugu muidugi on, aga sarnaseid nö. tulevasi ajakirjanikke
ja muude elukutsete esindajaid olen kohanud isegi."
"Sa siis sellepärast ise ei tahtnudki ajakirjandust õppima minna, et olid ise samasugune? Või?" pärib neiu ühe kolmandiku nagu ironiseerivalt, ühe kolmandiku nagu tõsiselt ja ühe kolmandiku nagu solvunult, et ehk pean ka teda samasuguseks lihtsameelseks.
"Hehe. Ei. Mitte päris. Oli muidki huvisid ja plaane. Kuid nüüd hetkel tagasi vaadates. Või isegi mitte tagasi, praegu otse vaadates. Ma ei leia ajakirjanduses enese
jaoks absaluutselt mitte mingisugust väljundit. Ma ei näe sellel absaluutselt mitte mingisugust otstarvet. Vähemalt ajalehtedel küll mitte. Kuus korra ilmuvate
spetsiifiliste ajakirjade vastu pole mul midagi. Neis on vähemalt mingisugust informatsiooni, millest võib vastava ajakirja tellijale ka kasu olla. Aga ajalehed,
sellises formaadis nagu nad on, ei oma minu jaoks absaluutselt mitte mingisugust väärtust. Nad ei sisalda endas peale reklaami, arvamuste, surmakuulutuste, koomiksite ja horoskoobi peaaegu mitte midagi. Minu poolest võiks kogu see paber pigem trükkimata jääda. Ja puud paberiks... või tähendab... paberid puuks," annan ma oma seisukohale kohmaka punkti ja kougin taskust välja oma tubakapaki ning asun järjekordset sigaretti keerama.
Minu vägivallatsemise ajal ilmusid kööki veel mõned suitsulembelised, kellele ma akna juures ennast veidi rohkem kokku tõmmates nüüd ruumi teen. Ka nemad on sellised
pool-tuttavad. Siit hargneb vestlus erinevateks monoloogideks, kus mina üritan selgeks teha, et parem oleks, kui nad avaldaksid leheküljed ainult täis fakte, sest
niikuinii on ajalehte ebameeldiv lugeda, tänu suures valikus probleemsetele uudistele; ja roogiks muu sita sealt välja. Minu endine vestluspartner piirdub mõne üksiku
lausega siin ja seal ja vahib enamuse aja suurte silmadega pealt. Ivo, vist, oli tolle kondisema tüübi nimi, ajab oma rida, rääkides sõnavabadusest ja muust õigluse või
õiguse pahnast. Neiu kelle randmed tunduvad sigaretti nö. "puhkeasendis" hoidmise ajal süldist olevat, räägib uurivatest ajakirjanikest või reporteritest, kes
"sõjaväljadel" oma tööd teevad. Talle ajab omakorda jahu tema tüüp, vist, paparatsodest ja veel millestki.
Tolle vigase vestluse katkestab osavalt Madis, kes kööki jalutades otsejoones ennast aknaaluse rahva juurde veab ja omale eriti purjus ilmet ette manades ja häält
väänates, küsib ilma peenustemata: "Mida te mölisete?" Koos üldise seltskonnaga ise seejuures naerma plahvatades, kakerdab ta külmiku juurde joogile lisa otsima.
"Türa te tossate siin?" pärib ukseavale ilmunud Joosep viisakalt, endal silmad kilavad peas nagu kullaterad. "Võta mulle ka, Madis."
"Mida? Mina vää? Mina ei tea! Ma ei taha! Ää," kägiseb Madis kapist pudelit tirides. "Mis tahad? Koksi vää?"
Ajan end aknalaualt maha, köögis hakkab kitsaks jääma ja kuigi mulle palju ruumi pole vaja, tunnen ma, et siinne keskustelu on ennast niikuinii ammendanud. Ja pealegi tuleb taktikaliselt kaval olla. Kuna rahvas siit üsna pea tagasi "oma kohtadele" siirdub on mul praegu võimalus hetkel mõni vaba istekoht hõivata. Et ma ei peaks jälle seina ääres passima ja ootama kuni keegi istet võtma sunnib, nagu üsna tihti ette tuleb, kui ma vähe uuemas seltskonnas viibin.
On one day which didn't much differ from any other days of this summer, a boy decided to do something that had crawled around in his tiny brain for quite some time. Now finally he had made up his mind. He got off his bed on which he had been lying and daydreaming most part of the day, put on his favourite Dylan t-shirt, spent a few agonizing minutes in front of the mirror trying to fix his hair from magnificently unkempt to something a bit more symmetrical but failed to control the right side of his head and surrendered with convincing himself that actually it looks ok. Then avoiding to look at the mirror again he collected his bag, a small mp3 player and made his way out of the door.
He reached his destination quite easily, after all it was just a few minute walk from his place, but when he entered the building and faced what he had came for, his courage slowly shattered into small little pieces which vaporised and were sucked in by the evil ventilation shaft. It happened because now he was facing a huge problem: which type of flowers to buy?
His mind started racing: ‘Which ones would she like? Which colours? Small ones? Big ones? Planted? Unplanted? Maybe the most expensive ones? I could buy those just to show off. No. That’s pathetic. But I can’t risk with the cheapest ones either or she might think I’m a cheapskate. And all the medium ones are too medium.’ All this kind of thoughts swarmed his head like a million angry bees who had just caught him stealing their honey.
He was almost at the verge of dropping the whole idea and walking out when suddenly he was hit by a short moment of clarity: ’Maybe I should just ask?’ And while praising himself for such an ingenious thought he moved at the counter.
‘Hi!… Excuse me!’ he said to the girl who was currently occupied by filling the stock.
‘Hi!’ She replied quickly. ’How can I help you?’ And gave him a professional smile.
‘I was… khmhm’ he coughed like trying to clear his throat. ‘I was wondering if you could help me. I… I need some advice about the flowers.’
‘Yes of course. What would you like to know?’
‘I’d like to know which ones to buy. I know it sounds silly but… erm… well… because I can’t make anything out of this… this flower… of these flowers. I’m not a big flower… person. i wouldn’t know a daisy from a… from… from some other strange flower. I like forget-me-nots though. You know. These flowers. They’re pretty. But I’ve never seen those on the sale anywhere. Not that I’ve been looking for them but… or…’
‘Yes. Alright. Why do you need the flowers for?’ she intercepted boy’s botanical stuttering. ’Any special occasion?’
‘Mmm, yes. I would like to ask one girl on a date.’
‘Well that’s sweet.’
‘No… not really’ he inhaled deeply and continued: ’because I figure that it is much harder, or at least a bit harder for her to say no after I’ve given her the flowers. So the flowers serve a purely selfish purpose. Not just to make her happy or anything.’
‘I see.’ said the girl looking a bit confused.
‘So. I’m having trouble deciding which ones to buy because they don’t have to have any symbolical meaning or anything but just to look pretty. Which most of them do. I think. So. Which ones do you like the most? From this pile… mess… section…?’
The girl moved closer to the flower stand, looked around in this colourful organised mess and then pointed out: ‘I think these ones look lovely.’
‘Great! I’ll take those! Thank you very much for your help.’ said the boy sounding much more cheerful.
‘No problem. That’s … ninety-nine.’ Another professional smile followed and the boy dived into his pocket to collect all the loose coins but soon after he realised that there’s not enough.
‘Just a sec…’ he mumbled going through the other pockets but without luck. ‘Sorry, but I’ll have to go to the cash machine. I’ll be right back.’ and stormed off.
He was back few minutes later. Face glowing red he gave the girl a ten pound note and apologised once more. The girl smiled. This time unprofessionally and with her heart.
‘Ok. Here’s your change.’ she said looking at the boy. ‘And good luck with your girl.’
‘Thanks. I’ll need it.’ He turned around. Stopped. Then he turned back again. ‘Would you like to come out with me?’
And all I wanted was just to kiss her back. As if she left me something to return. And I just had to. Like it was a bomb going to explode. Or like a hot potato.
I couldn't manage. I'm bad at delivering things. I always get lost. Get distracted. Anything. Or I deliver the wrong things to the wrong person at the wrong time. I am too late or too early. Most of the time I am late.
I was early. She was the wrong person. I could've thrown up on that “I'm on helium today” singer who had made my ears bleed for hours. It seemed to be. I blame him.
I was too drunk. And she wore such a lovely skirt. Or a dress. I always get those two mixed up. Anyway. She wore that kind of outfit I would absolutely adore if I was a girl. And her hair. I knew straight away that she was my type. I had to stand up in order to kiss her back.
I got up too fast. And everything that followed happened too fast. Except going back home after I was thrown out of the club. I lost the track of my friends. I decided to lean against a wall for a while to compose myself. It turned out to be quite a while. I missed my transportation. I had to walk back home because I couldn't afford a taxi.
And I didn't catch her name. It was a long way. I tried to remember all of the girls names I had ever heard. Some of them went on a second round by the time I reached to the next street. Which wasn't very far away but far enough for me to be convinced that her name must be Lucy.
She looked like Lucy. I’ve never known very many Lucys though. One sat in front of me in the third grade. But then they moved or something. And already back then she was a king-sized person. In a way she was lucky being so because no one dared to bully her and those who did ended up with bruises and tears. So. She had no similarities with my Lucy.
In high school one of my friends dated a girl named Lucille or something like that. She wasn’t exactly 100% Lucy and besides that she was a bitch anyway.
My aunt is also named Lucy but she is old and skinny and looks like a shrimp. But she’s fun. She always finds something positive to complain about. Like once when I overheard her conversation with my uncle. They were sitting on a porch and the summer was just at the door. It wasn’t very warm yet the sun was shining and all that. And then my uncle commented how nicely the sun shines. To which my aunt replied: “I don’t like it. Heats our room up.” Heh. Well. Anyway. I find her funny.
And that’s all. I’ve sort of only known only three Lucys so far. And soon I shall know the fourth one.
Lucy, Lucy, Lucy I kept repeating to myself like I was afraid to forget it when I was slowly moving towards my castle. I must have been madly in love with her because one moment I discovered that Lucy is the most beautiful name in the world. From where on I started to plan our future.
I imagined how I will go to her with a bunch of forget-me-not flowers and smile and ask in some witty way if she remembers me and then apologize fast before she has any chance to say anything. I thought about getting on my knees, handing over the flowers and saying something like: “I am terribly sorry for savaging your inconceivable beauty with the contents of my stomach because at that moment your grace was just too much for me to bear and it caused my brain to malfunction and made a complete arse out of me when the only thing I truly wanted was to repay for your kiss, Lucy.”
And she would smile and ask me: “How did you know that my name is Lucy?”
And I would smile and say: “I would gladly tell you if you accept this apologize and invitation.
And she would blush a bit and say: “Well… it depends on your invitation.”
And I’d say: “I’ve got some bread and sangria. Which as I’ve heard are some of the components for a perfect day.”
And she’d ask: “So you’re inviting me to the zoo?”
And I would reply: “Only if you like Lou Reed.”
And she’d say: “I prefer Velvet Underground to his solo career but I am really very into watching caged animals and feeding them which is not allowed to do anyway.”
And I’d continue with: “Then we can just skip the zoo and head straight into the park. Ducks are animals too.”
And she would finally agree and we would go and it would be perfect and so on. When I reached home we were already married, living in a nice cottage near a romantic looking place with mountains and lakes with our kids and cats and dogs. It was beautiful. In my mind. Because the next morning proved out to be quite different from what I had planned.
Ma hakkasin täna suitsetama. Läksin poodi ja ostsin paki sigarette. Küsiti dokumente. Mõnikord ma näen liiga noor välja. Vana ma juba olen? Kakskümmend? Ei, kakskümmend üks vist. Jah. Kakskümmend üks. Isegi kasiinodes käimine on mulle lubatud. Kuigi vaevalt ma neisse urgudesse oma nina hakkan toppima. Kurat. Isegi enda vanus ei tule esimese laksuga meelde. Aga noh, viimasest sünnipäevast pole eriti kaua möödaski. Umbes kuu. Või siis on neetult ära jõudnud harjuda selle kahekümnega.
Niisiis. Ma hakkasin täna suitsetama. Miks? Võimalik et tahan end tappa. Aga kõigist võimalikest vahenditest ma valin just need aeglasemad, julguse puudumise ja enesehaletsuse tõttu. Või nii ma julgen oletada. Ma pole psühholoog ega midagi. Mis põhjusel hakkab keegi suitsetama? Kambavaim? Ei. Ma olin üksi. Ma olen üksi. Nelja aasta pärast juba veerand sajandit. Veerand sajandit. Kõlab kuidagi karmilt. Või ma ei tea. Veerand sajandit tundub hullem olevat, kui sada aastat üksildust. Võib-olla. Kui üksildus on midagi sellist millega harjub. Kui üksildus saab harjumuseks. See võib üsna jube olla. Võib-olla siis mitte enda jaoks, aga nende kes üritavad sinuga miskitpidi suhestuda. Kui veel leidub kedagi, kes üritab. Inimesed. Inimesed annavad suht kergesti alla. Kui tegu pole just nende enestega. Või siis on. Või siis mitte.
Ma ei tea, kes mina olen, allaandja või... või... mis on vastandsõna allaandjale? Võitja? Võitleja? Mingi visa sitakott? Võitjaks ei taha ma küll ennast tembeldada. Kasvõi põhimõtte pärast. Kuigi mõnikord oleks hea mõnele näkku irvitada, et nägite, te ei uskunud, aga vaadake kus ma nüüd olen ja mis ma nüüd teen. Aga ma tean, et see oleks nõme. Nõme ja vastikult pinnapealne. Not my style. Not my style at all.
Ja et olla võitja, peab vist eelkõige olema võitleja. Ja seda ma kohe kindlasti ei ole. Ma pole vist elu sees millegagi vaeva näinud. Niimoodi tõsiselt ja hingest. Ja mõnikord ma vihkan ennast selle pärast. Mõnikord ma tõesti vihkan.
Visadus on kah suhteline. Mul on nõme komme rippuda inimeste küljes kinni. Tähendab, oma peas. Või vähemalt tema küljes. Lausa haiglaslikult. Isegi siiamaani on mõnikord päevi kui ta jälle mingi kummitusena mõtetesse kerkib. Aga õnneks on neid päevi üha harvem.
Jah. Nüüd on mul uus objekt. Heh. Mr. Treehorn treats objects like women. Njah. Kogu mu elu. Muusika, filmid ja raamatud. Ei mingit kontakti reaalsusega. Suurema osa ajast vähemalt. Aga oma peas on vähemalt ohutu elada.
Jah, ka tema oli täna seal. See uus tema. Ega muidu poleks ma peale loenguid sinna istuma läinud. Mul oli kõik suurepäraselt ära plaanitud. Peale loenguid lähen sinna, võtan ühe õlle, istun lauataha maha, võtan pastakad-paberid välja ja üritan midagi kirjutada ning mõne aja möödudes ilmub ka tema sinna. Mu plaan õnnestus sajaprotsendiliselt. Ta tuligi.
Ma vaatasin teda sealt tagant nurgalauast pooliku õlleklaasi tagant ja teesklesin aktiivset loometegevust. Ühtaegu soovides, et mind märgataks ja teisalt valisin ma selle laua just põhjusel, et võiksin võimalikult märkamatuks jääda. Hale. Ma tean.
Ta oli ilus nagu alati. Ja juuksed moekalt sassis nagu alati. Noh nagu need moodsad juuksetrendid on, et igast vahtude ja lakkidega tehakse selline stiilselt sassis asi pähe ja peab mainima, et mõned neiud oskavad selliste soengutega väga head välja näha. Ja tema oli selle suurepäraseks näiteks. Pealegi mulle vist meeldivadki lühemate juustega tütarlapsed rohkem. Tunduvad kuidagi... ma ei tea... armsamad?
Ta vestles seal oma sõbrannadega millestki. Pisut liiga elavaloomuliselt mulle tundus, aga ma olen paras kuivik kah. I am the man who stays home and does the dishes. Nagu Jarvis Cocker kunagi laulis. Ja laulab siiani. Tarvitseb ainult plaat mängijasse lükata.
Mida ma temast tean? Nime. Ligikaudset vanust. Seda kui hea ta välja näeb. Tema häälekõla. Seda kus ta õpib. Seda et ta on hea. On siis rohkemat vaja? Tundub, et on. Eelkõige muidugi sooviks informatsiooni selle kohta, kas tal on keegi või mitte. Siis võib äkki edasi mõtlema hakata.
Rahvast oli seekord üsna napilt. Ehk sellepärast ma ei saanudki täiesti märkamatuks jääda, kui ta mingil hetkel otsustas tualetti külastada.
Vahetatud naeratused. Üks heledahäälne tere ja üks ebamäärane köhatus, möhatus või ragin, mis üritas ka midagi tervituse laadset olla. Ja kõik. Ja selleks hetkeks kui WC uks oli sulgunud, oli minust saanud maailma esimene idioot. Või noh, nii õnnestus mul ennast paari minuti vältel tunda. Näiliselt ilma ühegi põhjuseta. On siis põhjust vaja, et ennast lollisti tunda? Kohmetusest pääsemiseks krabasin sigarettide järele. Nende taga on alati kuidagi vabam istuda või nii. Muidugi on see kõigest pealispind, aga etem ikka kui õhetava lolli näoga oma õlleklaasi taga passida ja laua tekstuuri vahtida.
See oligi minu õhtu kõrghetk. Võimalik, et tualetist väljudes ta veel vaatas mu poole, aga ma üritasin sel ajal kogu jõuga aknasse ja mitte tema poole vaadata. Lollus ma tean. Aga mis ma sinna parata saan. Ja see sigaret oli kah pisut liiast. Veidi paha hakkas. Alguse asi. Küll ära harjub.
Aare Kõrb istus pintsaku ja aluspükste väel suure kohmaka kirjutuslaua taga tugitoolis ja tõmbas umbes poolteist tundi tagasi ostetud „Camel Lights“ pakist kaheksandat sigaretti. Küünarnukkidega lauale toetudes jõllitas ta tühjal pilgul aknast välja, vahel harva mõnda möödalendavat kevadlindu laisa huviga silmitsedes. Mornid õunapuud ja marjapõõsad polnud veel hakanud pungi ajama ja seisid tummalt tuulevaikuses. Hall pilvemass ulatus räästast horisondini ning tilkus aegamööda vihmast, mis lisas kiretule vaatele veelgi enam tuska ja ebamäärast lootusetust.
Laud mis kunagi sai ettevalmistatud põhjalikumaks tööprotsessiks kirjandusliku loomekunsti vallas, oli nüüdseks suures osas kaetud tolmu, organiseerimata paberipahna ja hulga raamatutega. Ettevalmistusest andsid märku valik sõnaraamatuid ja leksikone ning vasakus lauanurgas olev „Underwood Five“ kirjutusmasin, mida polnud puudutatud nende sinna asetamisest saadik. Samuti tops kirjutusvahenditega, millele oli kleebitud silt „Inspiratsioon ei oota!“, kuid millest suur osa kirjapulki oli juba välja võetud ja need lebasid nüüd suvaliselt mööda lauda ning lauaalust laiali. Siin-seal vedelesid mõned märkmikud, määritud nii tuha- kui kohviplekkidega – samamoodi nagu ka viis erineva värvi ja kujuga kohvitassi, üks neist peale kohvipaksu isegi veel külma kohvileent sisaldamas. Konisid ülekuhjatud tuhatoosi vastas, kuvas aga sülearvuti ekraan avatud tekstitöötlusprogrammi ähvardavat kiirgust. Värskele leheküljele oli kirjutatud ainult kaks sõna – mine vittu.
Kõrb ärkas telefonihelina peale. Esimese raksuga haaras ta kohe püksitasku järele, kuid avastades, et seda pole teps mitte seal kus tavaliselt, hakkas ta kaootiliselt paberihunnikutes tuhnima. Leidnud telefoni peale kolmandat tirinat, vajutas ta paanikas toru kogemata hargile. Kõrb kontrollis numbrit: „Kuradi Soo raisk,“ pomises ta omaette ning seadis mobiili tuhatoosi kõrvale, ootuses, et helistatakse tagasi.
Otsustades uue kõneni aega parajaks teha, haaras Kõrb kohvitassi, kuid avastades viimase seest juba peaaegu, et fossiliseerunud kohvipaksu, vahetas ta kruusi järgmise vastu. Sellega leppides, siirdus ta kööki ning kopsis tassi sisu kraanikaussi tühjaks, keeras sellele vee peale jooksma, lükkas veekeetja sisse ja läks tualetti. Esimesed tilgad olid vaevalt emailini jõudnud kui telefon heliseski.
„Kuradi Soo raisk,“ kordas Kõrb vähe tigedamalt ja olles tungivama häda ära lahendanud, kiirustas vett peale tõmbamata mobiili manu. „Jah!“
„Soo siin,“ naeris helistaja teispool toru. „Millega tegeled? Tule välja, meil on siin mitu väga olulist ja päevakajalist probleemi lahendada,“ itsitas Soo edasi.
„Kurat, ma üritan siin kirjutada praegust ja mul pole pükse,“ tundis Kõrb vastumeelsust uksest väljaastumise suhtes.
„Eh? Mida sul pole? Pükse ütlesid või?“
„Jah.“
„Kuulge, kuulge! Kõrb ütleb, et tal pole pükse,“ kostus Soo veidi summutatud hääl, millele järgnes väiksema seltskonna naerupahvak. „Miks sa... miks sul pükse pole?“ päris Soo uuesti torusse irvitades. „Täis tegid või?“
„Ei teinud, mingi teine idioot tegi... või tähendab...“ hakkas Kõrb ennast parandama, kuid Soo kandis tema vastust juba teistelegi ette.
„Mingi tüüp olla Kõrbe püksid täis teinud!“
„Traa, ei teinud täis! Pritsis täis! Käisin suitsu ostmas ja mingi tõbras ajas mu loigu juures läbimärjaks, kui sealt sajaga läbi tõmbas!“ protesteeris Kõrb.
„Haa-haa, see tüüp ajas Kõrbe märjaks ja tõmbas läbi!“ hirnus Soo rahvale uusi uudiseid.
„Ah mine sa kah kuradile! Pritsis raisk! Ja ma ei viitsi kusagile tulla. Ma kirjutan praegu.“
„Mis sul teisi pükse pole või?“ ignoreeris Soo Kõrbe.
„On. Pesus. Ma ei tea, võib-olla kusagil on veel, kui väikseks ei ole jäänud. Pole viitsinud veel kappides tuuseldama hakata.“
„Otsi endal mingisugune niudevöö ümber ja kobi „Seppa“, meil on siin väikene kogunemine pühade puhul,“ kamandas Soo.
„Mis pühade?“
„No ikka nendesamuste, mida sa praegu jõudsalt tuulutad. Munadepühade, mille muu.“
„Mul on trussikud jalas, kurat võtaks!“ ägestus Kõrb ja näppis kannivahet.
„Eh, enivei. Vea ennast kiiremas korras kohale. Ok. Side lõpp.“
„Kuradi Soo raisk,“ kordas Kõrb järjekordselt ja viskas mobiiltelefoni lauale.
Esimene õhtu.
- Tsau! Vana sa oled?
- Kaheksateist.
- Ok. Tsau!
- Oota! Mis tsau? Ma ju ütlesin, et kaheksateist.
- Mhmh. Ütlesid küll. Aga valetasid. Vana sa tegelikult oled?
- Kaheksateist.
- Tsau!
- Okei. Paari kuu pärast kaheksateist.
- Ja tegelikult?
- Noh, rohkem kui paari kuu pärast. Mis see sinu asi on?
- Tundus, et on. Vaatasin, et oled pealtnäha kena neiu, aga vanus võib veidi kahtlane olla. Tuleb välja, et ongi.
- Ja mis siis? Mis see vanus loeb?
- Ee... esiteks vast nii palju, et vähemalt seda, et seaduse järgi sa ilmselt hoiad seda veinipudelit oma vanemate jaoks. Mitte enese otstarbeks. Ja teisest küljest oled ehk liiga noor mu romantilisemate huvide suhtes.
- Hah. Ei maksa nii peenelt ka rääkida. Ütle kohe, et tahad keppi saada.
- Pakud või?
- Jaa. Näe siin on üks kepp.
- Ega ma iga suvalist toigast taha. Ma ikka valin ka natuke.
- Ja mina peaksin siis meelitatud olema, et mu välja valisid.
- Võid ju olla, aga see, et ma su nüüd päris välja valisin, on ehk liialdus. Nagu vanasõnagi ütleb: ega põrsast kotis osteta.
- Ja nüüd olen ma järsku põrsas?
- Kui sa tahad. Muidu mida ma silmas pidasin, on see, et enne otsustamist tuleks veidike pinda ka sonteerida.
- Ja mina olen siis sonteeritav pinnas või?
- Oh jah. Mis ma sellepeale ütlen? Jah. Oled küll. Ainult, et mulla lõhna on vähevõitu.
- No kui sulle babad istuvad, siis nemad on selleks kellaajaks juba vist kõik kodus teki all.
- Äkki peaksid sinagi sealmaal olema?
- Häh. Ega sa mu paps pole, et sedasi räägid.
- Aga võib-olla olen hoopis politseinik. Erariietes.
- Sa ei paista nii loll välja.
- Ohoo! Kas seekord sain mina kompliMENDI?
- Ha-ha. Missugune sõnaosavus. Vana sa ise oled?
- Paku.
- Hui ma sul pakun. Naunii oled ise ka mingi tatikas.
- No paku.
- Seitseteist?
- Vaevalt küll.
- Kakskend?
- Ei.
- Rohkem või vähem?
- Mis sa arvad?
- Kakskendüks?
- Ei.
- Rohkem? Kakskendkaks?
- Ei.
- Mmm... üheksateist?
- Ei.
- No kammoon. Sa ei ole ju kakskendkolm?
- Ei.
- Vana siis?
- Kakskümmend neli. Ja veel natuke peale. Sügiseni.
- Valetad.
- Tahad võin isicut näidata.
- Näita.
- Aga palun.
- See pole sina.
- Olen küll. Lihtsalt juuksed on aetud. Ja irve on puudu.
- Näed välja nagu vang.
- Mis teha. Passifoto mood on selline.
- Ha-ha. Ega piltniku asi pole sind etemaks teha.
- Tegin masinas. Masin ei valeta.
- Juu vist, kui sa minusuguseid alaealisi vahid.
- Mis ma teha saan, kui nad silme ette jäävad. Pealegi ma küsisin sult ju kohe vanust ja sina valetasid.
- Ja mis siis? Ei või või?
- Ega ta ilus pole. Aga miks? Kui küsida võib.
- Äkki oled ment. Ega mina tea.
- Aga oleks ma dokuenti küsinud?
- Siis ma oleks sult ka küsinud.
- Ok. Aga sina alustasid uuesti vestlust, kui ma olin selle juba lõpetanud.
- Mismoodi?
- Ma ütlesin kohe tsau, kui sa valetasid.
- Aga kust sa tead, et valetasin.
- On mõningaid argumente.
- Nimelt?
- Ehh, esiteks juba see, et see "kaheksateist" kargas su suust vahest liiga automaatselt välja.
- Ja siis?
- No kuna sa juba niivõinaa valetad, siis võid ka seda ju veidi suuremalt teha. Vale on vale. Järgmine kord mängi kas kahekümne või kahekümne ühe peale pigem.
- Mida sina ka tead.
- Mõningaid kogemusi, mida nagu ma näen, sul veel ei ole. Ja kui nüüd ilusasti targutada, siis tark ei õpi ainuüksi mitte enese kogemustest, vaid ka teiste.
- Sa oled siis ilmselt väga tark.
- Ojaa. Ma tean näiteks seda, et mõningad kilpkonnad suudavad aanuse kaudu hingata.
- Oo, milline tarkus.
- Ei. Mitte tarkus. Fakt.
- Mõni vahe.
- No on. tarkus seisneb selles, kui hästi sa oskad ära kasutada fakte mida tead.
- Ja sina oskad?
- Mõnikord.
- Mitte alati?
- Ega jah. Harva kui see kilpkonna fakt, elupäästjaks osutub.
- Tahad sa mind suudelda?
- Millest selline küsimus nüüd järsku?
- Ma panin mõned faktid üksteisega kokku.
- Millised?
- Sa tulid siia, minu juurde. Ilmselgelt huvitatuna, ma lisaks. Ja olgugi, et ei saanud niiväga sobivat vastust, siiski jäid.
- Sest sa ei lasknud.
- Ma ei hoidnud sind kinni.
- Tõsi.
- Nii et tahad mind suudelda?
- Ei tea kas julgen.
- Näe võta. Annab julgust juurde.
- Asi pole selles.
- Arvad, et olen mingi suvaline pihv?
- Ei.
- Mis siis?
- Arvan, et oled ehk joonud juba.
- Võin veelgi.
- Ei pea tõestama.
- Tahad suudelda?
- Miks see nii oluline on?
- Ega olekski. Aga ma su jätsin su enesega rääkima. Ja tegelt... ma jälgisin sind ükspäev. Veidi.
- Ahah, gruupi?
- Eh, mille?
- Minu.
- Ha-ha. Vaevalt lihtsalt tundusid huvitav.
- Ja nüüd?
- Ja nüüd... tundud suudeldav meterjal olevat.
- Ohoo. komplimente muudkui sajab.
- Naudi kuniks on.
- Tavaliselt on pidevalt.
- Usun, usun. Tule veits siiapoole.
- Mis on?
- Sul on mingi praht näos.
- Kus?
- Ei ole seal. Oota, ma võtan ära.
- Valevorst.
- Ära nüüd nutma hakka.
- Katsun.
- Võid küll jah.
- Ma ei pidanud seda silmas.
- Tean, aga võid ka seda.
- Neiu, teie lahkus on piiritus.
- Mul on nimi ka, et sa teaksid.
- Tean.
- No mis?
- Ma ei tea.
- Mis räägid siis, et tead?
- Seda, et ma tean, et sul on nimi. Kõigil on. Aga mis see täpselt olla võiks, pole aimugi.
- Paku.
- Delilah.
- Häh. Vaevalt... Miks Delilah?
- Sest ilmselgelt tahad sa mu juuksed maha ajada.
- Ei taha. Ma olen su passipilti näinud. Lihtsalt meeldib mudida.
- Ära sa mind ainult kiilaks mudi.
- Sa vist ei kammi ennast väga?
- Ei. Ei end ega juukseid.
- Oh vaimukust.
- Jah. See on mul juustes. Ai!
- Valus oli?
- No päris rõõmukarjatus see just polnud.
- Kõdi kardad?
- Ei karda. Tunnen.
- Vaata siia.
- Rahulikult. Sedasi võib pudel ümber minna.
- Las läheb. Tühi enivei.
- Tahad mind ära vägistada või?
- Proovida ju võib. Sul kummi on?
- Ei ole.
- Mul ka mitte. Siis jääb vägistamine esialgu ära.
- Mismõttes esialgu.
- Noh. Äkki mõni teine homme.
- Kellega?
- Sinuga, totakas.
- Nii et plaanid juba abielluda?
- Ei tea. Sa peaksid mulle enne tite tegema.
- Mihukest sa tahad?
- Selline päkapiku suurune võiks olla, et saaks käigu pealt välja purtsatada ning taskus kanda.
- On sul alles soovid.
- Kõik põhjalikult järele mõeldud. Mul on nukuriideid ka veel kusagil järel... Ei. Aga tegelikult võiks ju veel näha. Homme näiteks.
- Tahad?
- Jah.
- Aga kui ma ütlen, et sõidan homme minema.
- Kuhu?
- Ma ei tea. Pole veel välja mõelnud.
- Lollakas.
- Ok. Ma ei lähe homme kuhugi.
- Mis sa siis valetad.
- Ma ei ole veel... või noh.
- Mis noh.
- Et ma ei ole kakskümmend neli.
- Haa! Seda ma arvasin. Vana sa oled siis.
- Üheksateist.
- Ma teadsin kohe. Aga miks sa ise siis valetasid?
- Ei teagi täpselt. Äkki, et rohkem huvi äratada. Selline noh, taktikaline lantimine või midagi.
- Vahi kalameest.
- Jaa! Ükskord ma sain sihukese!
- Sihukesega pähe või? Hehe.
- Mis nüüd?
- Ujuma. Sa tuled ka. Üksi ma ei julge.
- Äkki ma ei oska.
- Nigunii oskad. Siin on madal ka.
- Paljalt?
- Ei. Alasti.
- Kurat. Ja mina panin täna veel nii ilusad trussikud jalga.
- Näita. Hee! Põrsad.
- Romantiline, mis?
- Ülivägamegasuperromantiline.
- Väike ülepinguus vist.
- Tuled?
- Tulen, kui sa ei pritsi.
- Ei pritsi.
- Kindlasti pritsid.
- Ei pritsi.
- Külm on krrt.
- Vees hakkab soojem.
- Sa lubasd, et ei pritsi.
- Valetasin.
- Teadsin seda.
- Aga ikka tulid.
- Romantika nimel on veidi suuremaidki kangelastegusid tehtud.
- Tule siiapoole!
- Küll käsutab.
- Ja jaa. Meest tuleb kohe kasvatama hakata.
- Pole ma siis veel piisaval pikk?
- Ma olen pikem.
- Sa oled kivil.
- Tule siia, luban, et ei hammusta.
- Senise kogemuse põhjal ilmselt lööd esimese asjana hambad sisse.
- Aga mitte väga valusalt.
- Ai.
- See oli prooviks.
- Teed mu peal mingeid uurnguid või?
- Ja jah. Otsin kõige suudeldavamat kohta.
- See on vee all.
- Hah. Looda sa.
- Ega ei loodagi. Eriti veel kui sa sedasi hammastega suudled.
- Võin ka teistmoodi.
- Paluksin väga.
- Külmas pidid ju asjad kokku tõmbuma.
- Ilmselt on külmast võimsamad tegurid mängus.
- Paistab päris võimas tegur olevat.
- Mulle ka.
- Ronime välja. Sul on huuled jumala sinised juba.
- Ei tea kas ma päris kohe saan. Imelik tiba.
- Häbened või?
- Veidike ikka. Tavaliselt ma sedasi jalutamas ei käi.
- Luban, et ei vaata.
- Sinu lubadusi ma muidugi usun.
- Mhmh.
- Ja suurt vahet seal enam on, kui asjal on kättpidi kallal käidud.
- Tahad, et katsun rohkem?
- Kahjuks praegu mitte. Jõle külmaks kisub.
- Ma lähen ees.
- Vaata, et sa oma varbaid ära ei löö. Siin on kole kivine.
- Tänks kapten Oobvius.
- Pole tänu väärt. Rätikut sul loomulikult pole. Võid mu pusa sisse ennast ära kuivatada. See on suht värskelt pestud.
- Suht värskelt? Mm... lõhn on hea. Ja jaa. Ma olen alati rääkinud, et rüütellikkus pole veel ilmast kadunud.
- Oled ka või.
- Ei. Mitte kunagi. Suht kadunud paistab olevat.
- Mis me siis homme teeme?
- Tahad juba minna?
- Ei, mitte seda. Niisama.
- Mis sul välja pakkuda on?
- Hetkel midagi. Plaanisin sõita, aga nüüd jääb siis tiba kauemaks.
- Kuhu sõita.
- Ma ütlesin, et ei tea veel.
- Tegelikult?
- Ausõna.
- Siis ma võin sulle ühte kohta näidata.
- Kus?
- Saladus.
- Millal?
- Ma olen üheksani tööl. Peale seda.
- Kus?
- Siinsamas.
- Ma mõtlesin, kus sa tööl oled.
- Ei ütle.
- Miks?
- Ei taha.
- Kardad, et tulen piiluma.
- Just. Väga.
- Ma katsun su siis üles otsida.
- Kas sul kella on?
- Kaks peaks olema. Mõlemad karvased.
- Milline suurepärane huumor.
- Eks ma püüa. Aga muidu on ka kaks. Ja paar mintsa peale.
- Hmm... siis ma väga kaua enam pole. Muidu ei saa hommikul üldse maast lahti. Ei taha enam hiljaks ka jääda.
- Jääd siis tihti või?
- Noh. On ette tulnud. Aga räägime millestki muust.
- Ok. Millest?
- Ma ei tea. Räägi midagi ilusat.
- Su silmad on nagu sammal tare suitsunud palkide vahel.
- See on ilus või?
- Ma ei tea. Poeesia ikkagi.
- Sinu oma või?
- Ei. Filmist "Mehed ei nuta".
- Ahah. Luuleta mule parem ise midagi.
- Ei oska. Pole luuletaja. Aga ma võin sulle muud ilusat öelda.
- Mida?
- Sinu pärast raiuksin iseoma jaladki maha, ütles poiss ja ta silmad süttisid armastusest põlema, nii et haldjatüdruku rõivad lõid peaaegu leegitsema.
- Muinasjutust?
- Jah.
- Muinasjuttudes on kerge armastada. Armuvad ja elavad õnnelikult ja sellega on lugu läbi.
- Nojah, aga eks nad enne pea mingeid trikke ka tegema, et niikaugele jõuda.
- Jah, aga see pole päris. Sipelgad kuldlosse ei ehita. Eriti veel ühe ööga.
- Need on ka ju kõigest jutud.
- Kõigest jutud jah. Sellepärast ongi kõik nii vastikult kerge. Ja kergemeelne.
- Sulle siis ei meeldi muinasjutud?
- Kunagi lugesin. Enam ei taha. Elu ei käi mööda muinasjuturada. Muinasjutud lõpevad seal, kus elu algab.
- Alati?
- Ma ei tea. On sel vahet? Ma ei taha mõelda. Tule siia.
- Kui tahad rääkida...
- Ei taha. Tahan midagi paremat.
- Anna andeks. Mul kommi ei ole.
- Ega kummi.
- See eest on mul osavad sõrmed.
- Mõni teine kord. Mängime praegu esimeses baasis.
- Kuidas kohtunik ütleb.
- Ega sa tõsiselt ei oska rääkida?
- Ükskord proovisn, aga olemine läks jõle morniks.
- Oota. Ole natuke teistpidi. Siis ma saan sulle sülle tulla.
- Uneaeg?
- Vait olla! Ütle kui ära väsid.
- Väsisin.
- Siis kannata veel. Oma süü, et nii nõrk oled.
- Et sulle ka mu kondid alalõpmata ette jäävad. Need on mul sünnist saati sellised. Makaronide söömisest.
- Ma ei saa sind suudelda, kui sa kogu aeg möised.
- Proovi äkki o väõmu a o aemei ieaae...
- Ok. Stopp. Aeg.
- Kolm kakskümmend.
- Kurat. Pean minema.
- Ma saadaksin, aga mu jalad on hetkel miskipärast täiesti surnud.
- Ongi hea. Siis ei saa sa mulle järele. Kui tahad oma dressikat tagasi, pead homme tagasi tulema. Kusagil peale üheksat midagi.
- Ma arvan, et jään siis siia. Tundub, et need jalad homme õhtuks küll üles ei ärka.
- Öelnud siis, et ära väsisid.
- Ütlesin ju kohe, kui peale istusid.
- Sõida seenele.
- Vara veel. Praegu ei kasva peale tatikate midagist.
- Ja jah. Enivei. Homseni.
- Ja muinasjutt läheb edasi?
- Ainult siis kui sa mulle paar kuldmuna muned. Tsau!
Proovin. Tsau!
Teine õhtu.
- Sa tulid.
- Tulin. Kui veel näha ei ole, võid näpistada.
- Sa hakkad jälle nutma, kui liiga tugevalt näpistan.
- Mis siis. Pisarad kaunistavad meest.
- Armid. Mitte pisarad.
- Tahad, et hakkaksin ennast lõikama?
- Jah. Viiluta ära.
- Mul on ainult küünetangid. Nendega vist ei saa väga hästi. Kuidagi valus tundub ka.
- Miks sa tulid?
- Tahtsin oma pusa tagasi saada.
- Oih. Unustasin. Toon teinekord.
- Aastasadu hiljem ilmselt.
- Jah. Niikaua oled siin lõksus. Passisidki siin öö läbi või?
- Peaaegu. Varavalges tulid näkid kallale. Roomasin hirmuga minema. Tahtsid ära võrgutada.
- Ilmselgelt.
- Ja siis ma käisin sind luuramas, nagu lubatud.
- Ma ei näinud sind.
- Ma ei tahtnud tülitada. Sul oli jõle pikk saba nina ees.
- Jah. Tundide viisi lõbu ja lõugavaid lapsi. Rõõmu kui palju.
- Vähemalt saad värskes õhus töötada.
- Eelistan vihmaseid ilmi, siis on lollakaid vähem. Miks sa tulid?
- Lubasid näidata mulle midagi.
- Äkki ma valetasin jälle.
- Võib-olla tõesti.
- Nii et miks siis?
- Miks sa ise tulid?
- Mina küsisin enne.
- Siis ilmselt samal põhjusel, kui sinagi. Aa! Muide. Siin on su kuldmuna.
- Ise munesid või?
- Jah.
- Su munakoor on kangesti kollase hõbepaberi moodi.
- Olid väikesed tehnilised probleemid.
- Ja sisu on kaunikesti pruun. Oled ikka kindel, et tegu on muna ja mitte millegi muuga?
- Garanteeritud. Muna mis muna.
- Mm... hea. Tahad ka ampsu?
- Ei aitäh. Imelik on enese munetud mune süüa.
- Kanad küll söövad kanamunakoori.
- Ma ei ole kana.
- Kukk ka mitte.
- Jah. sulgi ja kirevust jääb väheks. Ja kuked ei mune.
- Inimesed ka mitte.
- Äkki ma olen haldjas.
- Pole kuulnud, et noodki muneksid.
- Ah, meie kohta on igast veidrusi vassitud.
- Sa oled siis munahaldjas või?
- Ha-haa! Just. Täpselt.
- Aitäh. Väga hea muna oli.
- Palun väga.
- Aga nüüd tule kaasa. Anna käsi.
- Kuhu?
- Siis näed.
- Kui sa mind jätkuvalt sedasi pea ees okstesse tirid, siis ma arvan küll, et jään enne kohalejõudmist pimedaks.
- Piripill.
- Iga inimene peaks elus vähemalt ühe pilli selgeks õppima.
- Jõuavad need su lõuad ka igast lollusi jahvatada.
- Aastatepikkune treening.
- Ilmselgelt. Vaata parem, et oksad sulle lõugade vahele ei jää, muidu jätad koprad nälga.
- Sellest olen ma alati unistanud.
- Millest? Nälgivatest koppratest või?
- Kobrastest... koppardest... koppa... Mis sa ütlesid?
- Koppratest.
- Kurat, õss jäi koju.
- Mõni vahe. Said aru küll, mis ma ütlesin.
- Jah. Mina küll. Aga äkki tuleb mõni kobras ja nõelab.
- Kobra.
- Ai jah. Nüüd panin ise pange. Flööti mul ka pole.
- Mängi piripilli.
- Ega see aita. Tegelikult koprad... kobrased...
- Kobrad.
- Jah. Ei tantsi mitte muusikaga kaasa, vaid flöödi liigutamise peale.
- Noh, siis võid ju vabalt piripilli mängides mõne oksaga vehkida. Näiteks sellesamasega, mis sul eile kenasti lehvis. Hihii.
- Öeldakse küll, et kes ei riski see šampust ei joo, aga pole ise nii suur riskivend. Ja šampusest ka väga ei hooli. Kuigi pigem riskiksin kobra kui kobrase... kopraga. Paistetus annaks ehk mõõtu juurde, aga see näriline näriks kohe puruks.
- On sul siis suurusest nii kangesti puudus, et peaks veel ekstra paiste ka ajama?
- Paistaks karvade seest ehk paremini välja.
- Oh jeerum.
- Tiba nibeks kisub jah. Räägime parem sinust. Neiude omad ongi alati ilusamad.
- Eile ei näinud või?
- Natukene. Pime oli ja väga ei julgenud vaadata. Rüütlikusest.
- Rüütellikkusest. Ja mitte sellest vaid pigem argpükslikkusest.
- Üht või teistpidi kuses nagunii.
- Oo, jälle vaimuKUSI.
- Hahaa! Kaval. Ei, aga kui päris aus olla, siis mulle meeldis mida ma nägin. Ja mitte ainult see.
- Mis veel siis?
- Kogu niiöelda "pakend". Aga eks seda ma oletasin juba ennegist, kui asi ujumiseks läks.
- Väga palju sai ujutud tõesti.
- Ise tahtsid kivikonna mängida.
- Ujuda jõuab alati. Oota. Mul tuli üks asi meelde.
- Mis?
- See...
- Oeh. Ja mul läks nüüd meelest ära, mida ma öelda tahtsin.
- Kindlasti midagi väga olulist.
- Minu puhul? Kaheldav.
- Ilmselgelt.
- Alati pole ilmgi selge.
- Ilmselgelt.
- Oh jah.
- Jah. Selle sõna vastu ei saa nii kergelt. Sellega võib kõigele vastata.
- Ei või.
- Ilmselgelt.
- Kurat.
- Ilmselgelt.
- Ok. Teeme nii, et sul on õigus.
- Ilmselgelt.
- Faa-faa.
- Natuke maad on veel, aga nüüd tuleb natuke ronida.
- Ilmselgelt. Haa!
- Meeletu kavalus. Aita mind veidi.
- Kas ma sind tagumikust võin lükata?
- Ilmselgelt.
- Mulle hakkab ka see sõna vist meeldima.
- Ilmselgelt.
- Ok. Vaherahu. Teeme nii, et katsume ilma selle selguseta natuke aega rääkida.
- Sel juhul pead sina ka midagi ohvriks tooma. Muidu pole kompromissi.
- Kas neiseid... neitsisid... mis iganes. Võib ohvriks tuua?
- Kust sa võtad, et ma neitsi olen?
- Kust sa võtad, et ma sinust rääkisin?
- Ahah. Hihii. Sa oled siis neitsi või?
- Jah. Mis tähtkujust sina oled?
- Ah mine putkavahiks.
- Proovisin. Ei võetud tööle. Kogemust pole.
- Ei. Päriselt oled ka neitsi või? Mitte tähtkuju.
- Ideeliselt küll kui käsitöö ei loe. Või sa eelistad firmariideid?
- Ei. Lihtsalt huvitav on teada. Natuke naljakas ka.
- Miks?
- Ma ei tea. Tavaliselt sinuvanused käivad ja räägivad, kuidas nad juba rämedalt naisi hüperefektiivselt magatanud on.
- Heh. Magatanud. Ilmselt jäid magama enne, kui püksid jalast ära said. Pealegi ma pole tavaline minuvanune.
- Panen tähele jah. Midu oleks sa juba eile üritanud mulle ära surada. Võib-olla oleks lasknudki.
- Tänks et nüüd ütled.
- Mis siis? Oleksid?
- Vist mitte.
- Miks?
- Ma ei tea. Peenike hirm ehk. Äkki on nagu "Pringles", et once you pop, you can't stop. Juu siis ei ole minus seda murdja verd. Kuid ei sa öelda, et ma sellele eile korduvalt ei mõelnud.
- Sa oled imelik.
- Aitäh.
- Argpükslik ka.
- Ei saa eitada.
- Aga muidu tore.
- Olen sunnitud nõustuma.
- Kohe oleme kohal, paarkend meetrit veel.
- Ja sina? Sa ei ole enam?
- Enam mis?
- Süütu.
- Ei. Veevalaja olen. Kui see peaks midagi tähendama.
- Jah. Väga tähendab. Ütle oma täpne sünnipäev ja mul on kohe kõik su nii eelnevast kui tulevast elust teada.
- Ei ole enam ammu.
- Kui ammu?
- Kaks aastat umbes. Viisteist olin kui esimest korda tegin.
- Kõlab nagu oleksid kuritöö korda saatnud.
- Eh, ei. Lihtsalt lollus, muud midagi.
- Kahetsed?
- Ei tea. Vist mitte. Võib-olla natukene. Aga noh, mis tehtud see tehtud. Mis seal ikka enam.
- Ja pärast seda?
- On veel ette tulnud. Aga nüüd oleme kohe kohal.
- Minumeelest me olime ammu kohal.
- Nüüd oleme sellel kohal, mida mina mõtlesin.
- Siin?
- Paar sammu veel.
- Ma vist olen seda lugu juba kuulnud.
- Aga näinud ei ole. Tule.
- Oo... missugune kaunis maastik. Missugused kaunid ee... vaated.
- Irooniaga võid veits tagasi tõmmata.
- Anna andeks. On küll kena koht.
- Mulle meeldib siin. Mõnikord harva käin. Saab mõelda.
- On siis niipalju asju, millest mujal mõelda ei saa?
- Mõnikord piisab ühestki.
- Näiteks?
- Ei too näiteid. Tegeleme parem muuga.
- Huvitav küll millega.
- Ära karda. Ma veel ei võta.
- Äkki ma jusst seda kardangi.
- Tasa.
- Miks sa seda teed?
- Tahan... Mida?
- No, mitte et mul oleks midagi selle vastu, aga tundub nagu kasutaksid mind kuidagist ära.
- Kasutangi.
- Põhjust ei taha öelda?
- Ei.
- Ok. Siis ma vähemalt tean.
- Sa meeldid mulle ka, et sa teaks.
- Mis seal salata, on hea teada.
- Aga mina?
- Mis?
- Meeldin sulle?
- Muidu ma ei laseks sul ennast ära kasutada.
- Oh, ikka ainult ühe asja peal väljas.
- Just. Sellepärast ma olengi veel süütu.
- Võisid valetada.
- Ei valetanud.
- Miks siis?
- Miks mida?
- Sa teed, mida teed ja ajad suust jaburusi välja.
- Sinu pärast.
- Nagu mul oleks vaja.
- Tundub, et on.
- Mida sina ka tead.
- Ega teagi, kui sa ei räägi.
- Igal asjal oma aeg.
- Aga kui aega ei ole.
- Siis jääb rääkimata.
- On siis nii parem?
- Mõnda aega.
- Kuradi aeg. Ikka ta komberdab jalus.
- Anna andeks.
- Pole midagi. Ma lihtsalt ei oska aidata, kui ma aidata ei oska.
- Arvad, et vajan abi?
- Ma ei tea. Aegajalt tundud kuidagi nii.
- Ma saan hakkama.
- Usun. Aga see mu ettekujutusi ei takista.
- Olen ma siis nii õnnetu?
- Mitte siis, kui sa minuga oled.
- Jah. Sinuga koos olla on tõesti üks muinasjutt.
- Ainult, et mardikaid meile maju ei ehita.
- Lossi.
- Mõni vahe. Piisab ka toast ja peldikust.
- Poeetiline.
- Võib-olla peaksingi luuletajaks hakkama.
- Arvad, et saad hakkama?
- Võin ju proovida. See ei maksa midagi.
- Aga päris tasutaa ka ei ole.
- Äkki peaksid isegi kirjutama.
- Olen proovinud, aga sõnu pole. Jahu ajan välja.
- Suva neist sõnadest. neid annab vahetada.
- Ega sul korgitseri ei juhtu olema?
- On. Aga mitte kaasas.
- Kurat. Ah, totakas. Ostsin enivei keeratavad.
- Mõistlik. Aga enne peab ju ikka ehmatama.
- Polnud plaanis. Unustasin.
- Annan andeks.
- Oi aitäh. Läheb väga vaja.
- Jälgi ainult, et pahaks ei läheks.
- Mis?
- Ah. Ajan niisama sogast. Kuule, see on isegi päris hea.
- Ma tean.
- Miks sa siis eile seda kuramuse Torrest limpsisid?
- Täna oli palgapäev.
- Ok. Nüüd tunnen ennast süüdi, et ma ei võtnud ise midagi kaasa. Mitte, et mul palgapäev oleks olnud.
- Polnudki väljasõiduks kohustuslik.
- Nagu ka sõit ise.
- Välja vähemalt said.
- See on lai mõiste. Mine sa tea, äkki istun siiani kapis ja kogun tolmu.
- Ja sellepärast oledki neitsi.
- Kõik võib olla.
- Aga tegelt? Sulle poisid ei meeldi?
- No, mõni on päris kena. Aga isegi neil on üks kindel puudus, või üleliigsus, mis mind häirib.
- Peenis?
- Just.
- Kuidas sa siis endaga läbi saad?
- Eks ajajooksul ole tulnud õppida endaga elama. Kui elu annab sulle sidruneid siis...
- Siis viiluta need ja viska joogi sisse. Eeldatavalt alkohoolse.
- Siia veini sisse neid ei viskaks.
- Igal asjal oma koht.
- Või ühel asjal mitu kohta.
- Mismõttes?
- Niisama. Seksuaalsusele vihjates. Sa ei ole mõne tüdrukuga või?
- Mida?
- Suudelnud või vahekorras olnud.
- Ühega. Suudelnud. Prooviks. Enne veel kui poisse.
- Kuidas oli?
- Ei mäleta enam. Aga ei usu, et väga vahet oleks olnud. Ja nagu ma ütlesin, see oli prooviks. Niisama. Ega me kumbki väga osanud.
- Nüüd tundub, et oled harjutanud.
- On saanud. Meeldib?
- Väga.
- Harjutame siis veel veidi.
- Mulle meeldib, kuidas sa oma keelega ringi käid.
- Mis?
- Mõned tüdrukud... räägin kogemusest... keda suudelnud olen, on selles suhtes keelega kitsimad olnud. Või siis kogemustega.
- Et lihtsalt rohkem nagu imevad?
- Enam-vähem.
- Noh. Eks seda sai kah esialgu. Muide, selles ma süüdistan hollika filme. Nendes on seda mõttetut imemist liiga palju. Korralikud keelemängud kipuvad vist pornoks minema. Seda näidatakse vähem.
- Ei ole osanud niivõrd täpselt jälgida.
- Vaata teinekord. Siis näed.
- Ei ole suurem asi filmihuviline.
- Mis sind siis üldse huvitab? Ei kirjuta luulet, ei vaata filme.
- Minu enda elu.
- Ja teiste?
- Kui mind ei puuduta, siis mitte väga.
- Miks sa siis minu vastu nii suurt huvi üles näitad?
- Sa puudutasid mind.
- Aga nüüd?
- Ka nüüd, kui sa mind otseselt ei puuduta. Tähenärija.
- Ise närid ka.
- Millestki peab ju kõhu täis saama.
- Siiski sa paistad suht nälginud välja.
- Sa ei lasnud mul enne oksi süüa.
- Üks nälgind mees ees või taga. Kobrastelt saab vähemalt kasuka.
- Aga kes selle ostab, kui mitte mees?
- Teine mees. Pealegi võin ka ise osta. Kui just väga tahan.
- Jäätisemüüa palgast?
- Ma ei taha kasukat.
- Hapud viinamarjad.
- Ei. Ainult kividega.
- Nüüd mul hakkab endal midagi kokku jooksma.
- Paras.
- Paras jah. Mulle väga sobib. Ümberringi maaliline maastik, vein ja kena neiu-u-uh-uu.
- Hakka või luuletama.
- Mul pole hetkel millegi üle vinguda.
- Mis see siia puutub?
- Kas see mitte polegi siis uuem luule? Kritiseeriv ja näpuganäitav?
- Ma ei tea. Ei loe ise.
- Ometi tahad, et luuletaksin.
- Jah. Hea on uhkustada - mu peika on luuletaja.
- Kohe peika või?
- Ära pabista, su staatus võib kergesti muutuda.
- Ei pabista, mul on teisi häd omadusi ka.
- Milliseid?
- Kunagi algklassides tahtsin veterinaariks saada.
- Nii, et ma saaks mainida, et mu peika on arst?
- Just. Täpselt.
- Oled või?
- Ei. Aga ma olen näinud, kuidas siga tapetakse ja lambal villa aetakse.
- No see kvalifikatsioon on ju lausa suurepärane.
- Mõtlesin ise sama. Paljud näiteks ei tee neil kahel loomal vahet ja sõimavad lambaid sigadeks. Või oli see vastupidi?
- Vähemalt on selgelt piiritletud point.
- Mina ei ole süüdi, et keegi mu vähe vindiseks jootis.
- Ja mina olen?
- Ilmselgelt. Hehee!
- A-hah! Nüüd järgneb ilmselgelt karistus.
- Nõustun. Olen selle oma liiderliku eluviisiga täiesti ära teeninud.
- Suu pidada ja keelt muuks otstarbeks kasutada.
- See oli vist nüüd küll parim karistus, mida ma siiani kogenud olen.
- Ole õnnelik, ega rohkem enam ei saa.
- Natuke ikka.
- Vaatab. Aga mitte karistusena. Pead välja teenima.
- Ah, et sedasi riputadki konksu osa, et esimene laks on tasuta.
- Kas just seda, aga ütleme nii, et tegemist on nõudluse ja pakkumisega.
- Minusugusel kapitalistil on hetkel jäänud mulje, et sa oled siiani rohkem pakkunud, kui mina nõudnud.
- Sa oled veel süütu ka, nii et sa veel ei tea päris hästi, mida sa tahad. Atšaa!
- Oli see piitsalöök või?
- Jah.
- Eks ma siis pean kuuletuma. Ma ei taha, et sa mind dresseerides ennast liigselt üle pingutaks. Pärast jääb mõni kole rebend.
- Aju rebend.
- Näiteks.
- Mustad juuksed värvitud on blondiks ja pleekind pruuniks hele kere, näos on üleliia meiki, sul on aju rebend! Aju rebend!
- Mis see on?
- Ah, tuli meelde selle ajurebendiga. On üks haige laul. Tuttavate bänd. Loll nimi on neil... oli neil ka - The Sparglid.
- The Sparglid? Mis see on?
- Ah. Niisama. Sparglid. Lihtsalt the on sparglitele ette lükatud. Muud midagi. Paar head lugu on neil tegelt isegi ka. Või noh. Vähemalt üks. Võililleväljad. Täpselt enam ei mäleta, aga vist oli kuidagi nii, et: kunagi ka meist saavad võilileväljad, kevad päikeses, kassikullas. Nimetuna... eeh... jah. Ei tule enam hoobilt meelde.
- Millest see räägib?
- Erm... mõte vist selles, et kunagi oleme kõik üks muld enivei. Või midagi sarnast.
- Mhmh. Aga on sel vahet, kas surnuna oleme üks või mitte, kui nagunii kutupiilud oleme?
- Elavate surmaromantika. Mis muud.
- Tjah. Keskas ikka popp teema. Või noh. Ma ei taha solvata ega midagist. Isegi tundnud.
- Ah ei. Kes siin ikka solvuks.
- Kunagi sain ise hakkama ühe kirjutise või paariga. Kirjandite pähe. Millel tunnen oli vähemalt mingisugustki väärtust, kui see tavaline küntav pinnapealsus. Aga sain ilusasti kahe ja veel märkuse, et lõpetaksin lollimängimise.
- Mängisid siis või?
- Võib-olla olingi. Uuesti kirjutamast igastahes keeldusin. Sülitasin tsensuuri peale. Või vähemalt meie kirjandusõpetaja auto peale.
- Milline vabadusvõitleja.
- Ei võidelnud ma midagi. Pigem nagu alati, olen hoopis minna lasknud, või ise läinud.
- Nii et kinni ei hoia millestki?
- Hetkel pudelist.
- Sellisest kinnihoidmisest sõltuvusse ei karda jääda?
- Ka joodik on inimene. Ja tihti tolerantsem kui karsklanegi. Aga kutsumust ise nagu ei tunne. Aega on selle kiire asjaga.
- Mida sa siis teha tahad?
- Ma ei tea. Veidike näha veel.
- Mida?
- Kõike, mis silma ette jääb.
- Sa peaksid kirjutama.
- Arvad?
- Tundub. Niikaua kui sa vaatad ja otsid, saad sellega kõrvalt tegeleda. Mulle igastahes tundub, et sulle see sobiks.
- Ma ei tea. Pole selles nii kindel. Ja sa õieti ei tunnegi mind veel. Kirjutamine pole minu rida.
- Aga võib-olla tunnen sind isegi rohkem kui sa ise? Minu meelest on sinus küll midagi, mida ma teistes veel näinud ei ole.
- Mis?
- Ma ei tea. Mingi ebamäärane rahulikkus... see pole päris õige sõna. Tuttavlikkus? Ka mitte. Ma ei tea. Lihtsalt on midagi, millele otse näppu peale panna pole. Midagi...
- Kirjeldamatut?
- No, just.
- Anna andeks, aga vist oled kehv luuletaja jah.
- Kust see nüüd tuli?
- Kirjeldamatusest. See peaks kirjutajate esimene test olema - kirjeldada midagi kirjeldamatut. Ilma, et nad tüüriks labaste läbinõelutud mustrite poole.
- Kus nüüd tuleb tarkust.
- Või labast arvamust.
- Ka sitane kriitik on kriitik.
- Hm... Siit ei leia ma nüüd vist küll vähimatki positiivset vaatepunkti.
- Peab siis olema? Lihtsalt konstanteerisin fakti. Ainult, et ma ei tea, kas ka kriitikud kilpkonnade kombel aanuse kaudu hingata suudavad.
- Haa! Nice. Isiklikult pole selleks veel võimeline olnud.
- Oled siis kõva kriitik või?
- Pigem tegelen vingumisega. Või noh. Ega väga ei taha, aga eks aegajalt ikka sisemus osekui sunniks. Päris ilma selleta vist ei saa, aga noh, vingumisel ja vingumisel on ka vahe.
- Eks kõigel ole. Ka vahedel.
- Mine sa tea. Pole kõiki veel näinud ega läbi käinud.
- Eile vähemalt üritasid järele katsuda.
- Tegin ainult ühe sugestiivse ettepaneku.
- Oleks rohkem teinud, oleks ehk läbi läinud.
- Tagasihoidlikkus on voorus.
- Voorused on igavad ja kõlavad ka tobedalt.
- Nojah. Eks surmapatud olegi ahvatlevamad, et kurat käib ja meelitab.
- A miks jumal ei võiks meelitada?
- Meelitab ju. Kui oled eluaeg korralik ja karske, suitsu ei tee, naabrimehe loomi ei vaata ja lased abikaasal ennast korralikult peksta, saad pensionärina otsemaid taevasse, nii mis kõmiseb.
- Ojaa! Missugune ahvatlus. Ja mida ma seal taevas peaksin peale hakkama?
- Juu vist oled samamoodi õnnis nagu maapeal. Hooldad kodu ja lased oma kallil mehel end kenasti peksta paar väikest igavikku.
- Järjest paremaks läheb.
- Jaa. Täielik paradiis.
- Peaks vist satanistiks hakkama.
- Ma ei tea, mida nood lubavad. Võib-olla kõike vastupidist.
- Et saan ise terve igaviku meest peksta? Sobib.
- Ei arvanud, et sa nii vägivaldne tüdruk oled.
- Milline siis?
- No. Tasane, rahulik, vali, särtsakas, teravmeelne ja sitaks ilus.
- Vahi kus nüüd ütles. Kuhu ma risti pean tõmbama?
- Tõmba kuhu tahad. Ai! Valus on.
- Munahambale kingituseks valik hambajälgi.
- Munahambale?
- Heeh. Munahaldjat mõtlesin.
- Munahammas kõlab ka hästi. Vampiirid muidu hammastega kaelale riste ei tätoveeri.
- Ei tea midagi. Viimasel ajal on raiped lausa helendama hakanud... aga kuule, musilõug...
- Oi see sõna mulle meeldib nüüd küll kangesti ee... musipõsk.
- Nope.
- Jah. Keel liikus seekord kiiremini, kui andekus kaasa jooksis.
- Seekord saad andeks... aga tahtsin seda öelda, et homme mind arvatavasti ei ole. Läheme vanaema juubelile.
- Kahju.
- Mis parata. Elad üle.
- Eks ma siis ela.
- Mhmh. Anna korraks veel oma lõuga.
- Saata sa mul jälle ei lase?
- Ei lase. Lasen sul hoopis siia jääda ja mõelda.
- Millest?
- Kõigest.
- Arvad, et seda natuke paljuks ei lähe?
- Ei tea. Proovi järele. Pärast räägid kuidas oli. Tsau.
- Kui veel mõistus alles on. Tsau.
Kolmas õhtu.
- Kaua sa siin juba olnud oled?
- Nädal poolteist.
- Ja pikkisilmi oodanud?
- On need siis nii pikad juba?
- Punased lausa.
- See on nutmisest hoopis äkki.
- Mille üle sa siis nii vägevalt nutad?
- Kõige. Maailmas on palju valu.
- Ja sa saad kõigega pihta?
- Mõnikord jäävad rasked asjad kinni.
- Võin aidata kergendada.
- See oleks tore.
- Hakkas parem?
- Palju.
- Aga silmad on sul tõepoolest kahtlaselt punased.
- Magamatusest.
- Vihje?
- Hah. Seekord vist päris mitte.
- Miks sa ei maganud siis.
- Polnud kohta.
- Mismõttes?
- Siiani ööbisin kusagil seal. Kellegi mahajäetud suvemajakeses. Aga eile tulid mingid pärdikud sinna laaberdama.
- Oled kodutu või?
- Ei. Kodu on mul olemas. Aga mitte siin... või koduski. Lihtsalt rändan.
- Millest sa elad?
- Hetkel sinust, aga tihedamini pillimängust ja pisivargustest.
- Ilmselt mitte piripillimängust.
- Ei. See ei toida väga.
- Mida sa mängid siis? Kitarri?
- Viiulit.
- Tohoh. Sa oskad viiulit mängida?
- Mis seal osata. Lihtsalt vehi poognaga.
- No nii lihtne see nüüd ka ei ole.
- Ega ta väga raskem kah pole.
- Kus sa mängima õppisid?
- Muusikakoolis. Väidetavalt.
- Kuidas väidetavalt?
- Eks nad seal ütlesid, mismoodi ja kuidas ja mida mängida ning pärast panid hindeid ja jagasid tunnistusi.
- Kui hästi sa mängida oskad?
- Ei tea. Ei lõpetanud kooli.
- Enda arvates.
- Enda arvates oleme kõik geeniused.
- Päriselt.
- Päriselt ka. Kui ma ütlen, et olen geenius, sis sa ei usu mind.
- Tahaks sind kuulda.
- Millal su vaba päev on?
- Homme.
- Tule siis kusagil pärastlõunal raekoja platsi juurde. Katsud purskkaevu lähedale ennast sättida.
- Mis kellast täpsemalt?
- Ma ei tea. Kusagil kahe paiku vast ikka peaksin seal olema.
- Olgu. Tulen.
- Jalutada tahad?
- Jalutame...
- Kuidas siis sünnipäev oli?
- Talutav. Vanad inimesed on imelikud.
- Kõik on.
- Juu vist. Sa tundud täna kuidagi liiga tõsine olevat.
- Päevad...
- Hah.
- Pole vennad... jabur ütlus. Nagu vennad oleks kõik ühesugused.
- Kui tahad rääkida, ma kuulan.
- Sulle ju ei meeldi muinasjutud.
- Sinu nimel elan üle.
- Elas kord kuningas. Tal oli kolm poega. Kuninga üks silm nuttis, teine naeris.
- Ma tean seda muinasjuttu.
- Ei tea. See on minu muinasjutt.
- Olgu. Räägi edasi.
- Kuningal üks silm nuttis, teine naeris. Tema kolm poega, tahes selgusele jõuda, miks see just nii on; otsustasid isekeskis, et lähevad aru pärima.
Vanem vend valiti saadikuks ning vanem vend läkski kuninga juurde ja päris viisakalt: "Austatud isa, miks teil üks silm nutab ja teine naerab?"
Küsimust kuuldes haaras aga kuningas mõõga ning tormas sellega pojale suunas. Vanem vend ei jäänud halba saatus ootama ja lasi viivitamatult jalga.
Vennad kes ukse taga ootasid, nõudsid vastust, aga vanem vend soovitas neil ise uurima minna.
Läks siis keskmine vend. Trooni juurde jõudes päris ta kummardades kuningalt: "Austatud isa, miks teil üks silm nutab ja teine naerab?"
Jälle haaras kuningas mõõga ja kargas pojale kallale. Aga ka kesmine vend ei jäänud surma ootama vaid pages otsekohe tuldud teed tagasi.
Noorema venna puurimise peale, et mis ta vastuseks sai, soovitas keskmine vend tal ise küsima minna.
Kõige noorem vend astuski kuninga palge ette ning päris: "Austatud isa, miks teil üks silm nutab ja teine naerab?"
Kolmandat korda haaras kuningas mõõga järele ning ründas sellega poega. Aga kõik kuningriigis teadsid, et noorem poeg oli pisut tobuke. Ehk seetõttu ei saanudki ta isa kavatsusest aru ning jäi paigale. Hetke pärast läbistas tema neerud kuninglik kaheteraline mõõk. Noorem poeg vajus kössi.
Oma kuningliku paremat jalga vastu poisi vaasakut õlga surudes tõmbas kuningas mõõga pojast välja ning andis käsu relv puhastada ja laip ära koristada.
Noorema venna keha visati ilma suurema tseremooniata vallikraavi. Aastate pärast, kui vana kuningas suri, sai vanem poeg uueks valitsejaks. Nagu ikka tavaks. Ta võttis naise ja elas elu lõpuni õnnelikult.
- Aga noorem prints ei surnud. Ma ei taha, et ta sureks. Päästa ta ära.
- Noorem vend vajus vee alla nagu kivi.
- Ei!
- Seda nägi pealt aga üks lindprii, kes parajasti kaldal pikutas. Ta tiris noorema venna välja, et näha kas tollelt on ehk midagi pihta panna.
- Ma ei taha niimodi.
- Kuningapojalt sõrmust sõrmest sikutades, märkas ta, et poisis on veel eluvaimu. Istume sinna.
- Kui sa tal surra ei lase.
- Veel mitte. Istume, siis räägin edasi.
- Oot. Ma panen jalad sulle sülle.
- Noh. Nii on hea või?
- Jah. Räägi edasi.
- Ee... jah. Suli tiris kuningapoja kohaliku ravitsejamuti juurde, kes kohe mugavas läheduses elas.
- Ilma vaimutsemiseta.
- Noorem poeg oli üsna teise ilma mineku äärel, aga nädalaga sai vanamutt poisi niikaugele, et too juba iseseisvalt ringi suutis liikuda.
Mõistes, et kuningakojas enam talle kohta pole, otsustas noorem vend lindpriiga kaasa minna.
Lindprii, kes ta elu oli päästnud, oli juba kenades aastates mees. Kuna tal enesel aga järeltulijaid polnud, võttis ta noorema venna oma hoole alla ja kasvatas teda nagu oma lihast poega - õpetades talle elu asjandusi, kuidas jahti pidada, kuidas varastada, kuidas mett moka peale määrida.
Poiss oli kiire õppija. Suli elukutse oli talle otsekui kaasasündinud. Laatadel kukkusid kukrud otsekui iseenesest talle kätevahele. Ka jahipidamises näitas ta üles erakordselt peent annet, kas pannes püüniseid või vibu lastes. Tühja kõhtu kannatasid nad teel olles harva.
Ükskord jõudis aga kätte aeg, kus vana lindprii tundis, et rändamisest tal enam suurt midagi välja ei tule. Ta kutsus kuningapoja enda juurde ja ütles: "Mina olen juba vana, sina veel noor. Minu tee peatub siin, sinul tuleb edasi minna. Aga enne veel annan ma sulle kolm õpetussõna kaasa. Esiteks, ära kunagi salga seda, mis sul on. Teiseks, mida keegi armastab, see on tema meelest ilus. Ja kolmandaks, õhtune viha jäta hommikuks.
Noorem vend pani kuuldu ilusasti kõrvataha ja asus teele. Ta rändas niikaua, kuni jõudis ühe väikese linnakeseni. Linnakese kõrval oli järv. Mööda järvekallast jalutades kohtas ta ühel õhtul neiut, keda ta otsekohe kangest armastama hakkas. Aga et ta veel noor ja kogenematu oli, ei hakanud ta esiotsa piigat tülitama, vaid peitis enese suure paju taha ning jälgis teda sealt. Käis seal järvekaldal sedasi mitu õhtut järgemööda ja igal õhtul oli neiugi kohal.
Ega poiss daamide siseelust suurt midagi teadnud, aga ükskord, kui ta järve äärde oli jõudnud, paistis neiu talle kuidagi liigselt kurvana. Teda lohutada tahes, alustas ta vestlust...
- Vana sa oled?
- Aga neiu esiti valetas.
- Kaua sa mind jälgisid räägi parem.
- Poiss jälgis neiut, nagu öeldud, mitu õhtut.
- Täpsemalt.
- Esimesest nägemisest saadik igal õhtul. Niikaua kuni neiu lahkus.
- Sa ajad mind nutma.
- Oota. Ära nuta.
- Su end-a sü-ü. Nüü-üd ma nuta-an. Hoia-a mi-ind.
- Anna andeks. Ma ei tahtnud...
- Ole-e vai-it. Lihtsa-alt hoia-a.
- Hoian.
- Anna andeks.
- Pole midagi anda. Mis juhtus?
- Kõik. Ma ei tea. Lihtsalt tuli. Aitäh.
- Mille eest.
- Et siin oled.
- Ainus mida hetkel teha saan.
- Sellest piisab.
- Võin muinasjutu kunagi hiljem lõpetada.
- Ei. Ära lõpeta seda kunagi. Ma ei taha.
- Olgu. Jääb nii. Anna andeks.
- See pole sinu süü. Ise olen... natuke tobe.
- Ei ole tobe. Palju armsam oled.
- Hah... aitäh...
- Saadan su koju?
- Täna võid. Aga kas sul endal on üldse kusagil ööseks olla?
- Jah. Leidsin uue koha. Mõneks ajaks peaks läbi ajama.
- Ok. Ma ei saa sind muidu päris aidata ka.
- Pole lugu. Ma saan hakkama.
- Usun. Aitäh. Siin ma elan.
- No see oli küll nüüd metsikult pikk jautuskäik. See oli kohe siinsamas ju. Sellepärast lasidki end saata või?
- Noh natukene. Aga ma lähen nüüd. Ja ma tulen sind siis homme kuulama.
- Ise tead millega riskid.
- Tundub et veel ei tea.
- Saad teadma.
- Tsau.
- Tsau.
